Autori isiklikud ehk moraalsed õigused

Autoriõiguse seaduse kohaselt on teose autoril:

  1. õigus teose autorsusele ehk võimalus esineda üldsuse ees teose loojana ja nõuda ka teistelt teose kasutamisel tema autorsuse tunnustamist;
  2. õigus autorinimele ehk võimalus otsustada, kuidas tema nimi teose kasutamisel kajastub (kas autori kodanikunimega, autorimärgiga, varjunimega ehk pseudonüümiga või hoopis ilma nimeta – anonüümselt);
  3. õigus teose puutumatusele ehk võimalus teha ise, lubada või keelata teha teistel isikutel teoses endas, teose pealkirjas  või autorinime tähistuses muudatusi ning õigus tehtud muudatusi vaidlustada;
  4. õigus teose lisadele ehk võimalus lubada või keelata lisada oma teosele teiste autorite teoseid (illustratsioone, eessõnasid, järelsõnasid, kommentaare, selgitusi, uusi osasid jms);
  5. õigus autori au ja väärikuse kaitsele ehk võimalus vaidlustada mis tahes moonutusi ja teisi ebatäpsusi, mis kahjustavad autori au ja väärikust;
  6. õigus teose avalikustamisele ehk võimalus otsustada, millal teos on valmis üldsusele esitamiseks. Vaid autor ise, ja mitte õppetooli professor või instituudi juhataja, on õigustatud vastu võtma otsuse, et nüüd on teos nii valmis, et seda saab avalikustada;
  7. õigus teose täiendamisele ehk võimalus oma avalikustatud teost täiendada ja parandada;
  8. õigus teos tagasi võtta ehk võimalus nõuda teose kasutamise lõpetamist;
  9. õigus nõuda oma autorinime kõrvaldamist kasutatavalt teoselt .

Autori isiklikud õigused on autori isiksuse üheks väljenduseks ja neid loetakse autoriga lahutamatult seotuiks. Autori isiklikud õigused on autori isikust lahutamatud selles mõttes, et seadus ei luba neid tehinguga üle anda loovutamise teel. Seega, autori isiklikud õigused pole müüdavad. Kuid autori isiklike õiguste kasutamiseks võib anda loa ehk litsentsi.

Autori isiklikke õigusi ei saa sundkorras autorilt ära võtta (näiteks natsionaliseerida).

Tuleb teha vahet autorsuse ja õiguse autorsuse vahel. Autorsus on hüve, mis kestab üle aegade. Isiku konkreetse teose autoriks olemist (teose autorsust), autori nime ning autori au ja väärikust kaitstakse tähtajatult.

Seega Aristotelese, Vergiliuse, Leonardo da Vinci, Puškini, Kreutzwaldi ja teiste sajandeid surnud kuulsate teadlaste, kirjanike ja kunstnike autorsust kaitstakse ka praegu. Kaitstakse just autorsust, mitte aga nende kui autorite autoriõigust, mida nende eluajal veel ei eksisteerinudki või mille kehtivuse tähtaeg on ammu lõppenud.