Arvutiprogrammide õiguskaitse toimub läbi autoriõiguse. Autoriõigus tekib arvutiprogrammidele samas ulatuses kui näiteks kirjandus- ja kunstiteostele. Arvutiprogrammide autorile tekivad nii isiklikud kui varalised õigused. Arvutiprogrammi autoril on õigus arvutiprogrammi muutmiseks, reprodutseerimiseks, internetis levitamiseks, jne. Juhul kui tegemist on arvutiprogrammiga, mille on loonud juriidiline isik, siis kuuluvad arvutiprogrammi varalised autoriõigused tööandjale. Isiklikud õigused saavad tööandjal olla vaid litsentsilepingu alusel, mis eeldab vastvasisulist kokkulepet programmeerija (autor) ja tööandja vahel.

Arvutiprogrammide autoriõigus tekib teose loomisega ning ei vaja mingit registreerimist või muid formaalsusi. Arvutiprogrammi õiguskaitse ei eelda mingite tähistuste kasutamist. Arvutiprogrammi autorsust eeldatakse kuni ei ole tõendatud vastupidist.

Arvutiprogrammist koopiate tegemine isiklikuks kasutamiseks on piiratud, võrreldes näiteks raamatu paljundamisega. Arvutiprogrammide vaba kasutuse reeglid erinevad kirjandus ja kunstiteoste vaba kasutuse õigustest.

Sõltuvalt kasutuslitsentside tüübist ja kasutatavast litsentsilepingute sõlmimise tehnikast jaotatakse arvutitarkvara järgmiselt:
ärivara (commercialware);
jaosvara (shareware);
proovivara (trialware);
vabavara (freeware);
vaba tarkvara (free software);
avalik tarkvara (public domain software).
Vt lisa BSA kodulehelt.

Vabavara ja vaba tarkvara

Tavapärane viis kaitsta oma õigusi ja sissetulekud tarkvaratootjana on litsentseerida programmid viisil, mis piirab võimalikult efektiivselt nende omavolilist levitamist, rääkimata muutmisest või müümisest. Litsents on sel juhul kogum tingimusi, mida programmi kasutaja on sunnitud aktsepteerima ja mille eesmärgiks on autori õiguste kaitse.

Omandusliku tarkvara puhul võtab litsents kasutajalt seega igasuguse õiguse tarkvara ilma autori loata kopeerida, levitada ja muuta. Nende tingimuste rikkumisel on tegemist tarkvara autoriõiguste rikkumisega.

Vastandina võib tarkvara jaotada lihtsalt tasuta, tehes selle näiteks internetis kõgile kättesaadavaks ning loobudes igasugustest autoriõigustest. Sellisel puhul on kasutajatel võimalik programme, nende täiendusi ja lisasid vabalt isekeskis jagada.

Oluline on mõista, et erinevalt vabavarast (freeware), mille eesmärgiks on tihtipeale vaid mõne toote või tootja võimekuse demonstratsioon ja kus inglisekeelse sõna free tähendus puudutab eelkõige hinda, on vaba tarkvara (free software) puhul rõhk kasutaja õigustel ja vabadustel (freedom).

Kõikide kasutajatele ette nähtud vabaduste garanteerimiseks on välja töötatud tingimused, mille levinuimaks avaldumisvormiks on GPL-litsents (General Public License - Üldine Avalik Litsents). Peamine erinevus tavapärastest tarkvaralitsentsidest on GPL-litsentsi eesmärk - GPL on mõeldud kaitsma, mitte piirama kasutajate õigusi. Sellest ka levinud vastandav nimetus copyleft.

Terminist free software võib jääda eksitav mulje, et vaba tarkvara levitamise tingimuseks on võtta kasutajatelt tasu mitte rohkem kui levitamise omakulude, näiteks andmekandjate hinna katteks. Tegelikult ei ole mingeid hindu reguleerivaid piiranguid kehtestatud. Kuni kasutajaile tagatakse kõik litsentsis ette nähtud vabadused, võib levitaja tarkvara eest küsida palju iganes ta tahab ja suudab. Vaba tarkvara on vaba hinnast olenemata - samas ei saa tasuta jagatavat tarkvara tihti liigitada vabaks tarkvaraks, kuna kasutajatel puuduvad muud vabadused peale tasuta kasutamise õiguse. 

Roonpere Henrik, Vabavara ja vaba tarkvara, offline.ee, terviktekst siin.