Teose äriline kasutamine toimub autorilepingu alusel. Teose kasutamine võib seisneda teose reprodutseerimises (trükkimises, salvestamises jms kopeerimises), levitamises, avalikus esitamises, üldsusele edastamises jne. Selline kasutamine on otseselt seotud autori õigustega. Iga autorile kuuluv õigus väljendab teose praktilise kasutamise teatud viisi.
Tuleb silmas pidada, et alljärgnev käsitlus ei sõltu sellest, kellele kuuluvad autoriõigused teosele: kas autorile endale või tema õigusjärglasele (tööandjale, filmi produtsendile, riigile või pärijale). Kõigil juhtudel on õigustatud subjektil samad võimalused oma õiguste kasutamiseks.
Teose ja selle pinnal tekkivate õiguste kasutamise võib autoriõiguse seaduse (AutÕS § 46 ja 47) kohaselt toimuda järgmiselt
1) autor annab üle ehk loovutab oma varalised õigused. Sellisel juhul autorile
endale varalisi õigusi ei jää. Uus õiguste omaja muutub varaliste õiguste ainuomajaks. Sisuliselt on tegemist varaliste õiguste müügiga, kuid juriidiliselt ei ole tegemist müügilepinguga. Isiklikke õigusi loovutada ei saa. Ka mistahes muu autoriõiguste omaja (tööandja, pärija jt) võib oma varalised õigused niimoodi loovutada;
2) autor annab litsentsi. Litsents (license) intellektuaalse omandi valdkonnas tähendab luba teose kasutamiseks. See on autori või mõne teise autoriõiguste omaja (näiteks pärija) poolt teose kasutajale antud luba. Autorit või muud autoriõiguste omajat nimetatakse litsentsiandjaks, kasutajat aga litsentsisaajaks.
Litsentsi liigid on järgmised:
a) lihtlitsents – litsentsiandjale jäävad samad õigused ja ta võib neid anda kolmandatele isikutele. Näiteks artikli kohta lihtlitsentsi andmine ajakirjale tähendab, et autorile jääb ka endale õigus anda see artikkel avaldamiseks teisele ajakirjale või artiklite kogumikus;
b) ainulitsents – teost võib kasutada ainult see isik, kellele niisugune luba on litsentsiandja poolt antud. Autoril endal puudub õigus teost kasutada. Oma olemuselt on ainulitsents võrreldav õiguste loovutamisega, kuigi õiguste omajaks on teoreetiliselt litsentsisandja. Näiteks ajakirjale ainulitsentsi andmine artikli avaldamiseks võtab autorilt õiguse anda selle artikli avaldamiseks teises ajakirjas või kogumikus;
c) all-litsents on litsentsisaaja õigus anda omakorda litsents uuele teose kasutajale. All-litsentsi saab anda vaid algse litsentsiandja nõusolekul.
Autorileping
Autorilepingute üldregulatsioon tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seadusest (2002), võlaõigusseaduse lepinguõiguse üldsätetest, võlaõigusseaduse 18. peatükist (Litsentsileping) ja 36. peatükist (Töövõtuleping) ja autoriõiguse seadusese VII peatükist.
Autorilepingu mõiste on defineeritud järgmiselt: “Autorileping on autori või tema õigusjärglase ja teost kasutada sooviva isiku vaheline kokkulepe teose kasutamiseks, mille alusel autor või tema õigusjärglane annab teisele poolele üle oma varalised õigused või loa teose kasutamiseks lepingu tingimustega ettenähtud ulatuses ja korras.” (AutÕS §-s 48 lg 1).
Autorilepingu liigid on:
• autorileping juba olemasoleva teose kasutamiseks. Sellisele lepingule kohaldatakse võlaõigusseaduse litsentsilepingu sätteid ja autoriõiguse seaduse erisätteid;
• autorileping uue teose loomiseks ja kasutamiseks. Sellisele tellimuslepingule kohaldatakse võlaõigusseaduse töövõtulepingu sätteid ja autoriõiguse erisätteid. Autor peab sellise lepingu üldreeglina täitma isiklikult. See tähendab, et teose loomiseks saab teisi isikuid kaasata vaid teise lepingupoole nõusolekul.
Autorilepingu tingimused
Autorilepingu sisuks on need lepingu tingimused, milles pooled kokku lepivad. Kokkulepe sõnastatakse lepingu punktides. Autorileping koostatakse tavaliselt kindla struktuuri alusel. On palju erinevaid näidis- ja tüüplepingu vorme erinevat liiki teoste kasutamiseks.
Eesti õiguse (AutÕS § 48¹) kohaselt eeldatakse, et autorileping sisaldab vähemalt kokkulepet järgmistes teose kasutamise tingimustes:
1) teose kirjeldus (teose vorm – kas õpik, monograafia, artikkel, draama, laul vms; teose maht, nimetus jms);
2) kas õigused loovutatakse või antakse litsents;
3) kui antakse litsents, siis litsentsilepingu liik (liht- või ainulitsentsileping);
4) all-litsentsi andmise õigus;
5) teose kasutamise viis (näiteks trükis väljaandmine, tõlkimine, salvestamine jne);
6) teose kasutamise territoorium (Eesti, Euroopa Liit, kogu maailm jne);
7) autorilepingu kehtivuse tähtaeg;
8) teose kasutamise algustähtaeg;
9) autoritasu suurus, selle maksmise viis (protsent teose müügihinnast, konkreetselt kindlaksmääratud summa, protsent teose kasutamisel saadavast kasumist vms), väljamaksmise tähtaeg ja kord.
Autorilepingu vorm
Autorileping peab olema vormistatud kindlal viisil (AutÕS § 49). Üldreegel on, et autorileping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kirjaliku vormi tunnuseks on see, et leping peab olema omakäeliselt alla kirjutatud. Kirjalik leping loetakse sõlmituks, kui kumbki lepingupool on lepingu vahetult allkirjastanud või vahetanud mõlema poole poolt allkirjastatud lepingudokumente või kirju .
Kirjaliku vormiga on võrdsustatud lepingu elektrooniline vorm. Elektroonilises vormis leping peab olema tehtud püsivat taasedastamist võimaldaval viisil, sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja olema nende isikute poolt elektrooniliselt allkirjastatud.
Poolte kokkuleppel võib lepingu ka notariaalselt tõestada. Kaasnevate kulude kandmises lepivad pooled sel juhul omavahel kokku.
Eraldi võimalus on ette nähtud lihtlitsentsi puhul. Lihtlitsentsi andmine võib olla kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse paragrahvile 79: “Kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud.” Sellise lepinguvormi erinevus kirjalikust lepingust on see, et ei nõuta omakäelist allakirjutamist.
Selles vormis lepingu vormistamine võib toimuda näiteks e-kirjade vahetamise teel.
Osa autorilepinguid on võimalik sõlmida ka suuliselt. Suuliselt saab:
• anda lihtlitsentsi teose avaldamiseks perioodilises väljaandes (näiteks ajalehes);
• anda lihtlitsentsi teose avaldamiseks teatmeteoses;
• anda lihtlitsentsi suulise teose ühekordseks edastamiseks raadios, televisioonis ja kaabellevivõrgus. Näiteks intervjuu andmisel (mis on kaitstav autoriõigusega kui suuline teos) ei ole vaja vormistada kirjalikku paberit.
Kuid ühe lepingupoole taotlusel või mõlema lepingupoole kokkuleppel võib sellise lepingu sõlmida ka kirjalikus vormis.
Tähtajad autorilepingus
Autorilepingu kehtivuse tähtaeg määratakse poolte kokkuleppel (AutÕS § 52). LINK Autori seisukohalt on alati kasulik fikseerida lepingus võimalikult lühike tähtaeg. Kümne või kahekümne aasta pärast võib autor olla näiteks nii kuulus ja tunnustatud, et sellistel tingiustel ta enam lepingut ei sõlmiks.
Autori garantiiks on võlaõigusseaduse üld- ja erisätted lepingust ühepoolse taganemise ja lepingu ülesütlemise kohta. Näiteks tähtajatu litsentsilepingu võib kumbki pool üles öelda, teatades teisele poolele ette vähemalt ühe aasta. Tähtajalisest lepingust (näiteks formuleeringuga “kogu autoriõiguse kehtivuse tähtaeg”) on keerulisem taganeda või loobuda. See võib vajada juba kogenud juristi abi. Loomulikult saab lepingu lõpetada poolte kokkuleppel ka enne selles fikseeritud tähtaega, kui mõlemad pooled on nõus.
Teose kasutamise algustähtaeg ei või olla mitte rohkem kui üks aasta alates autori poolt teose kasutajale üleandmisest (AutÕS § 53). LINK Kuid lepinguga võib ette näha ka pikema tähtaja. Selle sätte eesmärk on olla autorile garantiiks juhul, kui kasutaja viivitab teose kasutamise alustamisega.
Tsiteeritud ja refereeritud raamatust H. Pisuke, Autor ja ülikool. Autoriõiguse alused, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 60-67.