Autoriõiguse seaduse kohaselt: “Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on lubatud õiguspäraselt avaldatud teost füüsilisel isikul reprodutseerida ja tõlkida isikliku kasutamise eesmärkidel tingimusel, et selline tegevus ei taotle ärilisi eesmärke. ” (AutÕS § 18 lg 1).
Autoriõiguse seadus ei defineeri mõistet ,,isiklikud vajadused". Isiklikuks vajaduseks tuleb pidada eelkõige enese harimist ja meelelahutust. Peab puuduma igasugune äriline eesmärk.
Isiklikud vajadused on kategooria, mis iseloomustab ainult füüsilist isikut. Seadus ütleb otseselt, et vaba kasutamine isiklikeks vajadusteks saab toimuda vaid füüsilise isiku poolt ega laiene juriidilistele isikutele.
Enne teose enda jaoks paljundamisele asumist tuleks siiski järele mõelda, mida ja millises ulatuses riskivabalt teha, et see ei läheks vastuollu autoriõiguse seaduse paragrahv 17 nõuetega. Isiklikeks vajadusteks kasutamise reegli alla mahub riskita teosest mõistliku osa kopeerimine (näiteks sisukord ja endale vajalikud peatükid).
Autoriõiguse seaduses on tehtud erandid, mil teost ei tohi ka isiklikeks vajadusteks reprodutseerida (AutÕS § 18 lg 2).
Pole lubatud ilma autori nõusolekuta ka enda jaoks kopeerida:
1) arhitektuuriteoseid hoonetena või muude analoogiliste rajatistena (näiteks ehitades endale meeldima hakanud individuaalmaja koopia);
2) piiratud tiraažiga kujutava kunsti teoseid;
3) elektroonilisi andmebaase (tavalisi andmebaase tohib);
4) arvutiprogramme (välja arvatud seaduses ettenähtud juhtudel);
5) reprograafilisel viisil noote.
Tsiteeritud ja refereeritud raamatust H. Pisuke, Autor ja ülikool. Autoriõiguse alused, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 69-71.