Teose kasutamine

Teose kasutamine teiste isikute poolt on lubatud kas autori varaliste õiguste loovutamise teel või litsentsi andmise teel.

Teose äriline kasutamine toimub autorilepingu alusel. Teose kasutamine võib seisneda teose reprodutseerimises (trükkimises, salvestamises jms kopeerimises), levitamises, avalikus esitamises, üldsusele edastamises jne.

Kõikidel õigustatud subjektidel on samad võimalused oma õiguste kasutamiseks, olenemata sellest, kas tegu on autori endaga või tema õigusjärglasega (tööandja, riik, pärija).

Teose kasutamine teiste isikute poolt on lubatud:

  1. varaliste õiguste loovutamise teel. Sellisel juhul autorile endale varalisi õigusi ei jää. Uus õiguste omaja muutub varaliste õiguste ainuomajaks. Sisuliselt on tegemist varaliste õiguste müügiga, kuid juriidiliselt ei ole tegemist müügilepinguga. Isiklikke õigusi loovutada ei saa;
  2. litsentsi andmise teel. Litsents intellektuaalse omandi valdkonnas tähendab luba teose kasutamiseks. See on autori või mõne teise autoriõiguste omaja poolt teose kasutajale antud luba. Autorit või muud autoriõiguste omajat nimetatakse litsentsiandjaks, kasutajat aga litsentsisaajaks.

Litsentsi liikideks on:

  1. lihtlitsents – litsentsiandjale jäävad samad õigused ja ta võib neid anda kolmandatele isikutele. Näiteks artikli kohta lihtlitsentsi andmine ajakirjale tähendab, et autorile jääb ka endale õigus anda see artikkel avaldamiseks teisele ajakirjale;
  2. ainulitsents – teost võib kasutada ainult see isik, kellele niisugune luba on litsentsiandja poolt antud. Autoril endal puudub õigus teost kasutada. Oma olemuselt on ainulitsents võrreldav õiguste loovutamisega, kuigi õiguste omajaks on teoreetiliselt litsentsisandja. Näiteks ajakirjale ainulitsentsi andmine artikli avaldamiseks võtab autorilt õiguse anda  artikkel avaldamiseks teise ajakirja;
  3. all-litsents on litsentsisaaja õigus anda omakorda litsents uuele teose kasutajale. All-litsentsi saab anda vaid algse litsentsiandja nõusolekul.

illust-teose-kasut

Autori leping

Autorilepingute üldregulatsioon tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seadusestvõlaõigusseaduse lepinguõiguse üldsätetest, võlaõigusseaduse 18. peatükist (litsentsileping) ja 36. peatükist (töövõtuleping) ja autoriõiguse seaduse VII peatükist. 

Autorileping on autori või tema õigusjärglase ja teost kasutada sooviva isiku vaheline kokkulepe teose kasutamiseks. Autorilepingu alusel annab autor või tema õigusjärglane teisele poolele üle oma varalised õigused või loa teose kasutamiseks. Seda kõike aga lepingu tingimustega ettenähtud ulatuses ja korras.

Autorilepingu liigid on:

  • autorileping juba olemasoleva teose kasutamiseks. Sellisele lepingule kohaldatakse võlaõigusseaduse litsentsilepingu sätteid ja autoriõiguse seaduse erisätteid;
  • autorileping uue teose loomiseks ja kasutamiseks. Sellisele tellimuslepingule kohaldatakse võlaõigusseaduse töövõtulepingu sätteid ja autoriõiguse erisätteid. Autor peab sellise lepingu üldreeglina täitma isiklikult. See tähendab, et teose loomiseks saab teisi isikuid kaasata vaid teise lepingupoole nõusolekul.

Autorilepingu sisuks on need lepingu tingimused, milles pooled kokku lepivad.
Eesti õiguse kohaselt eeldatakse, et autorileping sisaldab vähemalt kokkulepet järgmistes teose kasutamise tingimustes:

  1. teose kirjeldus (teose vorm, teose maht, nimetus jms);
  2. kas õigused loovutatakse või antakse litsents;
  3. kui antakse litsents, siis litsentsilepingu liik (liht- või ainulitsentsileping);
  4. all-litsentsi andmise õigus;
  5. teose kasutamise viis (näiteks trükis välja andmine, tõlkimine, salvestamine jne);
  6. teose kasutamise territoorium (Eesti, Euroopa Liit, kogu maailm jne);
  7. autorilepingu kehtivuse tähtaeg;
  8. teose kasutamise algustähtaeg;
  9. autoritasu suurus, selle maksmise viis (protsent teose müügihinnast, konkreetselt kindlaksmääratud summa, protsent teose kasutamisel saadavast kasumist vms), väljamaksmise tähtaeg ja kord.

Üldreegel on, et autorileping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kirjaliku vormi tunnuseks on see, et leping peab olema omakäeliselt alla kirjutatud. Kirjalik leping loetakse sõlmituks, kui kumbki lepingupool on lepingu vahetult allkirjastanud või vahetanud mõlema poole poolt allkirjastatud lepingudokumente või kirju .

Kirjaliku vormiga on võrdsustatud lepingu elektrooniline vorm. Elektroonilises vormis leping peab olema tehtud püsivat taasedastamist võimaldaval viisil, sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja olema nende isikute poolt elektrooniliselt allkirjastatud.

Poolte kokkuleppel võib lepingu ka notariaalselt tõestada. Kaasnevate kulude kandmises lepivad pooled sel juhul omavahel kokku.

Eraldi võimalus on ette nähtud lihtlitsentsi puhul. Lihtlitsentsi andmine võib olla kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, peab olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid. Sellise lepinguvormi erinevus kirjalikust lepingust on see, et ei nõuta omakäelist allakirjutamist.
Selles vormis lepingu vormistamine võib toimuda näiteks e-kirjade vahetamise teel.

Autorilepingu kehtivuse tähtaeg määratakse poolte kokkuleppel.
Autori garantiiks on võlaõigusseaduse üld- ja erisätted lepingust ühepoolse taganemise ja lepingu ülesütlemise kohta. Näiteks tähtajatu litsentsilepingu võib kumbki pool üles öelda, teatades teisele poolele ette vähemalt ühe aasta. Tähtajalisest lepingust on keerulisem taganeda või loobuda. Kui mõlemad pooled on nõus, siis on võimalik leping lõpetada  ka poolte kokkuleppel enne selles fikseeritud tähtaega.
Teose kasutamise algustähtaeg ei või olla rohkem kui üks aasta alates autori poolt teose kasutajale üleandmisest. Lepinguga  on võimalik ette näha ka pikem tähtaeg. Selle sätte eesmärk on olla autorile garantiiks juhul, kui kasutaja viivitab teose kasutamise alustamisega.

Kõik inimesed on autorid, ainult suurem osa neist ei tea seda
Professor Heiki Pisuke